Pool moodsast räpist põhineb hedonismil, teine pool ärplemisel. Vägagi žanritruud Genka ja Paul Oja ei tee samas nagu ei ühte ega teist, aga virutavad ikkagi otse kollektiivse alateadvuse diafragmasse. Nad ei süüdista ega peedista, pigem kaardistavad. On justkui eemal ja samas kõrvuni sees. Egovaba «Mixtape No 1» tuli ootamatult. Tuli ja jäi.
Tõesti ei mäleta, kas mixtape kui selline on kunagi olnud Postimehe nädala plaat. Vist ei ole. Ja kui läheb aasta parimate reliiside valimiseks, siis ka ei tea, mis saab, tehniliselt mixtape justkui ei kvalifitseeruks, aga teisalt, miks mitte? Pealegi on see ju sisu ja vormi poolest absoluutne supermaterjal.
